Jeremy Rifkin: Kapitalism vajab perestroikat

Mainekas Ameerika majandusteadlane Jeremy Rifkin ütleb intervjuus Külli-Riin Tigassonile, et me peaksime alustama kapitalismi üle samasugust sisedebatti, mille Gorbatšov omal ajal korraldas sotsialismile. Erinevalt tavaarusaamast leiab Rifkin, et kapitalism ja sotsialism pole vastandid ja et neid tuleb omavahel kombineerida.Teie värske raamatu pealkiri on “Euroopa unelm”. Tuntakse ka teist käibeväljendit – “Ameerika unelm”.

Mis eristab Euroopa unelmat Ameerika unelmast?

Mõistet “Ameerika unelm” on kasutatud juba kaks sajandit. See on kui sotsiaalne liim, mis hoiab koos Ameerika ühiskonda. Unelm ise on väga lihtne ja seisneb usus: Ameerika on võimaluste maa ning kui Ameerikasse tulnud immigrandid saavad hea hariduse, töötavad kõvasti ja on usinad, siis saadab neid elus edu. See on väga individualistlik unelm, mina kasvasin selle keskel. Veel 1960. aastatel oli Ameerikas maailma suurima keskklassiga ühiskond. Nüüd on aga Ameerika unelm närbumas. USA-s on väga suur sissetulekute ebavõrdsus, väga rikaste ja töölisklassi sissetulekute vaheline lõhe on maailma tööstusriikidest suurem veel vaid Venemaal ja Mehhikos. See on häbiväärne. Ja vaid 51% ameeriklasi ütleb end ikka veel Ameerika unelmasse uskuvat. Pooled ei usu enam sellesse! Eestlastele on see kindlasti üllatav. Aga Ameerika unelm on tuhmumas ning samal ajal on tekkinud Euroopa unelm – ja see on tekkinud ebateadlikult. Euroopa unelma üle ei ole arutletud, see on arenenud orgaaniliselt kolme põlvkonna vältel alates beebibuumi põlvkonnast. Ja Euroopa unelm sobib ilmselt globaliseeruvasse maailma paremini kui Ameerika unelm.
Miks kujunes Ameerika unelm teistsuguseks kui Euroopa unelm?

Et seda mõista, tuleb kõigepealt meenutada Ameerika unelma juuri – kust see pärineb. Ameerika unelm on Euroopa siire. Meie esiisad tulid Ameerikasse 200 aasta eest Euroopast – kui olid protestantliku reformatsiooni viimased päevad ja valgustus-ajastu oli äsja alanud. Ameerikasse rändajad võtsid need kaks mõtteviisi endaga kaasa – ja külmutasid 200 aastaks. Ameerika on maailma kõige protestantlikum, kristlikum ja reformatsioonilisem tööstusriik. Kui Martin Luther või John Calvin tuleksid maa peale tagasi, tunneksid nad end Ameerikas paremini kui Euroopas. Ja ka Adam Smith – valgustusajastu juhtiv majandusteoreetik – tunneks tagasi tulles end paremini Ameerika vabas ja piiranguteta turukapitalismis kui Euroopa sotsiaalses turumajanduses. Ameerikas on puhtal kujul säilinud protestantliku reformatsiooni ja valgustusajastu ideaalid. Iseenesest tähendavad reformatsioon ja valgustus täiesti erinevaid ideid. Reformatsioon ütleb: tunnista Jeesust ja sind ootab teispoolsuses igavene lunastus. Valgustus ütleb: otsi isiklikku õnne ja sind saadab materiaalne edu. Need on täiesti erinevad ideed. Kuid mõlema idee keskme moodustab üksikindiviid. Martin Luther ütles: sa seisad üksi oma jumalaga – su kõrval ei ole preestrit, ühtegi vahendajat, sa oled üksi. Ja Adam Smith ütles: sa seisad üksinda kesk turujõude. Ameerika mõtteviisi tuum on üksindus – üksikindiviid. Aga Euroopas see nii ei ole: teil on pikad traditsioonid, mis leevendasid valgustus- ja reformatsiooniaja ideoloogiat. Teil olid linnad, ühiskond, katoliku kirik. Euroopas leevendasid valgustusest ja reformatsioonist lähtuvat individualismi vanad paternalistlikud ja sotsiaalsed traditsioonid. Ameerikas aga mitte.

Kas tooksite veel näiteid, mille poolest need kaks unelmat teineteisest erinevad?

Ameerika unelm keskendub hoopis teistele aspektidele kui Euroopa unelm. Isegi mõisted, mida me kasutame, on teised. Kui ameeriklased ütlevad “vabadus”, peavad nad silmas midagi hoopis muud kui eurooplased. Ameeriklastele tähendab vabadus autonoomiat ja mobiilsust – seepärast armastame me ka automobiile! Meie mõtleme vabadusest negatiivses võtmes: keegi ei sõltu minust ja mina ei sõltu kellestki. Aga eurooplased õpetavad oma lastele: sinu elu ja edu sõltub sellest, kui head on sinu suhted teistega, terve kogukonnaga. Ja head suhted ühiskonnaga aitavad sul jõuda elus õitsenguni. Ameerika unelm keskendub kasvule ja isikliku rikkuse kogumisele. Aga iga eurooplane ütleb, et tema soovib elukvaliteeti. Ameeriklased isegi ei kasuta sellist mõistet nagu “elukvaliteet”! Ameerika unelm keskendub kasvule, Euroopa unelm jätkusuutlikule arengule. Meie tahame avardada võimaluste piire, teie tahate kaitsta keskkonda. Ameeriklased keskenduvad omandiõigusele ja eraõigusele. See tähendab individualismi: kui sul on varandust, siis oled sõltumatu. Eurooplased keskenduvad aga universaalsetele inimõigustele ja sotsiaalsele keskkonnale: teil on universaalne tervishoiusüsteem, tasuline puhkus, lapsepuhkus. Ameerika unelm keskendub tööeetikale, meie töötame rohkem tunde kui korealased. See on protestantlik tööeetika: sa pead olema produktiivne, alati midagi tootma. Kui meie kuuleme sõna “jõudeolek”, siis mõistame selle all pattu, laiskust. Kui eurooplased kuulevad sama sõna, siis nad mõtlevad puhkusele, hetke nautimisele. Ameeriklased elavad, et töötada, aga enamik inimesi, keda olen kohanud Euroopas, ütlevad: nad töötavad selleks, et elada. Nad tasakaalustavad puhkust ja tööd. Ameerika unelm keskendub assimilatsioonile. Meile meeldivad immigrandid. Aga meil on immigrantidele üks tingimus: tule Ameerikasse, me võtame su vastu, kui sa vaid katkestad oma varasemad kultuurisidemed ja muutud osaks sulatuspotist. Euroopas usutakse ühtsuse mitmekesisusse – et iga kultuur on väärtus. Ameerikas on tähtis religioon. Enamikul ameeriklastel on jumalaga isiklik suhe. Enamik ameeriklasi usub, et iga sõna piiblis pärineb tõesti jumalalt. Enamik ameeriklasi usub taevast ja põrgut. Pooled usuvad viimsesse kohtupäeva ja et inimesed lõi 9000 aasta eest Looja, mitte nad ei kujunenud evolutsiooni käigus. Eurooplased on palju vähem religioossed, ehkki võib-olla vaimsemad. Ameerika unelm on ka väga patriootlik. Me oleme valmis oma maa eest surema. Mõnikord isegi põhjuseta. Aga kui eurooplased kuulevad sõna “patriotism”, siis muutuvad nad närviliseks, sest neile meenuvad 1930. aastad. Ütlus “ma olen valmis oma maa eest surema” kõlab eurooplaste jaoks peaaegu barbaarselt. Samas ei tähenda see veel, nagu ei armastaks nad Euroopat ega oma kodumaad. Ameerika unelm baseerub tugeval sõjaväel. Ühest küljest on selle põhjuseks relvatööstuse lobi, teisest küljest aga usub Ameerika avalikkus tugevasse sõjaväkke. Enamik ameeriklasi usub, et kurjus on tõesti olemas – see ei ole metafoor, vaid tõeline saatan ise. Ja kes usub, et saatan on olemas, see ei otsi mitte kompromisse, vaid relvastub selleks, et teda võita. Me räägime ju näiteks kurjuse teljest. Või Venemaast kui kurjuse impeeriumist…

Kuid miks te arvate, et Euroopa unelm sobib globaliseeruvasse maailma paremini kui Ameerika unelm?

Ameerika unelm on 200 aastat vana. Tal pole iseenesest midagi viga, aga ta ei pruugi enam sobida maailma, milles hakkab elama uus põlvkond. Noor põlvkond peab õppima üleilmset teadvust. Eurooplased usuvad, et kedagi ei tohi ühiskonnast kõrvale tõrjuda. Turuplats ei tohi olla ainus kohtumõistja. Teiseks: eurooplased usuvad kultuurilisse mitmekesisusse. Kolmandaks: eurooplased usuvad vajadusse kaitsta keskkonda, säästvasse arengusse. Neljandaks: eurooplased soovivad tööd ja vaba aega tasakaalustada. Viiendaks: eurooplased usuvad sotsiaalsesse õiglusse ja inimõigustesse. Kuuendaks: enamik eurooplasi usub rahusse. Eurooplased ütlevad, et nad on väsinud tuhandest aastast, mil nad on üksteist tapnud, nüüd tahavad nad avada piirid ja teha koostööd. Esimest korda ajaloos on poolel miljardil inimesel ühine unistus – tegemist on globaalse teadvuse esimese katsega. See võib läbi kukkuda, aga ometi on lootust!

Teie ütlete, et Euroopa unelm on Ameerika unelmast tugevam. Samal ajal räägitakse Euroopas, et me jääme Ameerikale alla, peame heaoluühiskonna ümber kujundama ja vähendama kulutusi sotsiaalsüsteemile…

Euroopas on tekkinud Ameerikast vildakas ettekujutus. Paljud eurooplased ütlevad, et Ameerika Ühendriigid on suur majandushiid ning et Euroopa on langemas – koos oma töökaitse ja hea-olusüsteemidega ning vananeva elanikkonnaga. Seda usuvad paljud ameeriklased ja eurooplased. Aga asi ei ole nii. See on väärarusaam, mis tugineb ühelt poolt ameeriklaste kalduvusele oma edu üles puhuda ja puudustest mitte rääkida, ning teisalt eurooplaste kalduvusest rääkida pidevalt oma vigadest, mitte aga edust. Aga milline on tegelikkus? Aastal 2003 ületas Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodang USA oma. Maailma suurim eksportija on Euroopa Liit, mitte USA. Euroopa Liidus, mitte USA-s on maailma suurim siseturg. 61 maailma suuremat korporatsiooni on pärit Euroopast, 50 Ameerikast. Euroopa juhib majanduse võtmevaldkondi: maailma 20 suuremast pangast 14 on Euroopas, Euroopa edestab Ameerikat kindlustusäris, keemia-, mootori- ja ehitustööstuses. Need on võtmetööstused. Ameerika edestab Euroopat sidealal, tarkvaratootmises, ravimitööstuses. Aga see, et Ameerika on maailma juhtiv majandusjõud ja Euroopa langeb, on täiesti vale arusaam! Kui mõõta majanduse headust rahas, siis tõesti: ameeriklaste sissetulekud inimese kohta on EL-i keskmisest 21% kõrgemad. Aga see jaotub vaeste ja rikkamate vahel ebavõrdsemalt. Kui mõõta majanduse headust elukvaliteedis, siis Euroopa, eriti vanad liikmesmaad läksid Ameerikast juba kümne aasta eest mööda. Võtkem kas või haridus: Ameerika ülikooliharidus on parim. Aga põhi- ja gümnaasiumiharidus on Euroopas parem. Või vaadakem tervishoidu: kui olete tõsiselt haige ja saate seda endale lubada, siis tulge Ameerikasse, meil on maailma parimad haiglad. Aga 45 miljonil ameeriklasel ei ole isegi kõige tavalisemat tervisekindlustust! Euroopa Liidus on rohkem arste elanike kohta kui Ameerikas. Te elate aasta kauem kui ameeriklased. Teil on palju madalam vastsündinute suremus. Ameerikale kuulub vastsündinute suremuse tõttu maailma tööstusriikide hulgas 27. koht. Miks? Sest meil on rohkem vaesust, nii suhtelist kui ka absoluutset. Euroopaski on vaesust, aga Ameerikas kasvab iga neljas laps vaesuses! Või võtkem näiteks puhkus. Ameerikas on tasulist puhkust aastas viis, võib-olla kaheksa päeva. Aga Euroopas 30–40 päeva. Ameerikas on mõrvade tase neli korda kõrgem kui Euroopas. Veerand kõigist maailma vangidest on ameeriklased. 2% meie meessoost tööjõudu istub vangis! Tahaksin eestlastelt küsida: kas see on mudel, mida te endale tahate? Mõned eestlased võivad öelda: Euroopa unelm ei toimi, sotsiaalprogrammid on liiga kallid, me peame neist loobuma ja lähtuma Ameerikast, kus igaüks vastutab enda eest ise ning mõtleb vaid endale, turg juhib, üks võidab, teine kaotab. Tõesti, paljud väidavad, et kõrgete sotsiaalkulutustega Euroopa pole globaliseeruvas maailmas konkurentsivõimeline, firmad lihtsalt lahkuvad siit. Esiteks: öelge oma lugejatele, et sotsiaalprogrammidest loobumise ja majandusarengu vahel pole mingit positiivset korrelatsiooni. Kui te loobute sotsiaalprogrammidest, siis tekitate negatiivset majanduskasvu – see on ainus seos. Nii toodate rohkem kuritegevust, rohkem vange, rohkem keskkonnareostust, kehva infrastruktuuri, kehva tervishoidu ja kehva haridust. Just nii läks Ameerikas, kui Reagan tuli võimule ja hakkas turgu dereguleerima. Meil oli enne seda maailma suurim keskklassiühiskond, nüüd aga oleme jõudnud ebavõrdsusse. Meil oli varem madal kuritegevuse tase, nüüd ülikõrge. Rohkem on vaesust ja kirjaoskamatust. Kui tahate Ameerika mudelit, siis selline ongi meie mudel. See on see, mida me oleme viimase 30 aastaga teinud. Skandinaavia riigid on tõestanud, et kulukaid sotsiaalprogramme on võimalik ülal pidada, ilma et need kahjustaksid majandust.

Kuid miks ikkagi näib Ameerika mudel olevat nii edukas?

Ameerika majanduskasvu taga ei ole innovatsioon ega dereguleeritud turg. Ameerika viimase 15 aasta majanduskasv tuleneb lihtsalt sellest, et aastatel 1989–1992 hakkasid pangad Ameerika peredele heldelt krediitkaarte ja laenu jagama. Ameerikas algas ajaloo suurim krediidi arvelt ostmise buum. Me ostsime, ostsime. Aina ostsime kaupu ja teenuseid. See pani majanduse liikuma. Tervelt 15 aastat on see kergitanud Ameerika majandust ja viinud maailma rahavooge Ameerika tarbijateni. Ja kes on ohver? Meie lapsed. Nende tulevik. Aastal 1990 oli keskmise perekonna säästutase 8% sissetulekutelt. Nüüd on see 0. Miljonid ameeriklased on kulutanud rohkem kui teeninud. Nad on vajunud üha sügavamale võlgadesse. Sel aastal on Ameerikas pankrotistunud rohkem inimesi kui lahutanud abielu, saanud vähi või lõpetanud ülikooli. Viimase nelja aastaga on töökohtade arv Ameerikas vähenenud – viimati leidis sama suur langus aset aastal 1929. USA dollari kurss euro suhtes üha langeb. Investorid ei usalda Ameerika majandust, mis tugineb tarbimiskrediitidele, valitsusvõlgadele ja väliskaubanduspuudujäägile. Ja teie peate samas eurot nii kehvaks… Kas investorid eksivad? On nad hulluks läinud? Ei, nad lihtsalt mõistavad, et Ameerika majandus on rajatud kaardimajakestele. Ameerika mudel on läbi kukkunud, see tugineb võlgadel ega loo töökohti. Ja suurendab lõhet vaesemate ja rikkamate vahel.

Mis on siis selle alternatiiv?

Euroopas on alternatiiv olemas. Eesti, Läti, Leedu, Saksamaa, Prantsusmaa võidavad, kui nad integreerivad oma infrastruktuuri. Euroopa Liidus on maailma potentsiaalselt suurim tarbijaturg, kus on 450 miljonit inimest. Aastal 2000 leppisid Euroopa liidrid Lissabonis kokku, et aastaks 2010 peab Euroopa Liidust saama maailma kõige konkurentsivõimelisem teadmistepõhine piirkond. Aga seda ei ole juhtunud. Miks? Sest teie valitsusjuhid pöördusid oma kodudesse tagasi ja mängisid kohalikku poliitikat, et saada hääli. Euroopat kujutati pahana. Ükskõik, mis sisepoliitiliselt ka ei juhtuks, süüdista Euroopat. Kuid kas mõni eestlane tõesti usub, et tema laste tulevik on parem siis, kui Eesti võtab suuna tagasi väikese rahvusliku konteineri poole riigisisese vabaturu mudeliga? Või on lahenduseks ikkagi Euroopa Liidu integreeritud sotsiaalne turumajandus? Selleks tuleb integreerida transpordi- ja energiavõrk. Ning ka sotsiaal- ja maksupoliitika tuleb lõimida võimalikult tihedalt. Ehkki seda peab tegema järk-järgult, mitte järsku.

Te näite olevat Euroopa tuleviku suhtes väga optimistlik…

Ei ole. Minus on nii optimismi kui ka pessimismi. Aga ma usun, et Euroopa unelm sobib globaalsesse maailma paremini kui Ameerika unelm. Euroopa mõistab, et selles globaalses maailmas elame me kõik koos. Igaüks on haavatav. Ja sellepärast tuleb teha koostööd, ei saa tegutseda üksinda. Ameerika unelm tugineb puhtalt indiviidile. 19. sajandil oli üksinda kulgemisel mõtet – sai olla kauboi. Aga nüüd elame me haavatavas maailmas. Me kõik sõltume kellegi teise käitumisest, mida me ei saa kontrollida. Kui meie maailmas elaks 6 miljardit kauboid, kes kõik ajaksid oma asja nagu ameeriklased, siis tekiks suur kaos. See ei ole võimalik. Selles ongi individualismi nõrkus: maailmas, kus elab 6 miljardit inimest, ei saa eeldada, et kõik juhinduvad kitsalt oma huvidest. Samas on Ameerika unelmas ka aspekte, mis mulle meeldivad. Meie vanemad õpetavad meid: ära hädalda, ära kurda – sina vastutad. Seevastu minu Euroopa sõber kaldub süüdistama valitsust, kapitalismi, sotsialismi. Aga selleks, et vastutada teiste eest, tuleb kõigepealt vastutada iseenda eest. Mulle meeldib see osa Ameerika unelmast, mis rõhutab isiklikku vastutust. Ja teiseks optimism ning riskijulgus. Sul ei saa olla unelmat, kui sa oled pessimistlik või skeptiline, sest unelm tähendab lootust. Just selle võikski Euroopa Ameerikast üle võtta: isikliku vastutuse tajumise, optimismi ja riskijulguse. Nende kahe unelma sünergia võiks olla võimas.

Kas on võimalik, et teisteski maailma piirkondades tekivad samasugused rahvusülesed liidud nagu Euroopa Liit?

Suur osa maailmast vaatab Euroopa Liitu väga tähelepanelikult. Üks mu Iisraeli sõber kirjutas äsja Financial Timesile juhtkirja, milles esitas küsimuse: miks ei võiks Euroopa unelm laieneda ka Lähis-Itta? Ta ei rääkinud Ameerika unelmast, vaid just nimelt Euroopa unelmast. Ta ütles, et Euroopa rahvad, kes on üksteist tuhat aastat tapnud ja vihanud, pühitsevad nüüd üksteise kultuure ja koostööd. Miks ei võiks sama juhtuda ka Lähis-Idas? Või vaadake Aasiat. Aasia tiigrid, Lõuna-Korea ja Jaapan püüavad kujundada samasugust transnatsionaalset ruumi nagu Euroopa Liit. Ka Lõuna-Ameerika ja Aafrika riigid vaatavad EL-i suunas, et võib-olla on Euroopas see mudel, millest õppida, kuidas elada 21. sajandi globaalselt seotud maailmas. Maailm vajab 21. sajandil uut geopoliitilist lähenemist. Milleks pöörduda tagasi 19. sajandi turukapitalismi aegsesse geopoliitikasse? Miks naasta mudeli juurde, mis tugineb brutaalsusel ja arusaamal, et “võitja võtab kõik”. Me peaksime olema ju edasi arenenud! Mulle tundub, et Eestis käivad praegu suured vaidlused kapitalismi üle. Kumb süsteem on parem: kapitalism või sotsialism? Selleks peate te teadma, mida teeb kapitalism hästi ja mida mitte. Mis on kapitalismi tugevus? Innovatsioon, mis tugineb omahuvil ja riskijulgusel. Kommunistlik majandus ei ole innovaatiline. Kuid mida ei tee kapitalism hästi? Ta ei tule toime majanduse viljade jagamisega. Kapitalismi loogika on, et iga inimene järgib oma erahuve ja püüab teist üle trumbata. Paljud eestlased võivad ju küsida: miks ei võiks me piirduda ameerikaliku turuplatsiga, kus ei ole regulatsiooni, kontrolli, sotsiaalseid võrgustikke. Kui kapitalism üksi jätta, tekib “võitja võtab kõik” ühiskond, nagu toimub praegu Ameerikas. Võitjad ja kaotajad. Rikkad ja vaene töölisklass. Kurjategijad. Meeleheide. Vaesus. Kapitalism ja sotsialism ei peaks olema teineteise vastandid. Nad peaksid teineteist täiendama. Turgu tuleb stimuleerida, aga samas kanda hoolt, et hüved jaotuksid võrdsemalt, sest turg ise jagaks neid vaid vähestele. Paljud ühiskonnateadlased ütlevad samas, et nüüdismaailmas on globaalsel kapitalil ja korporatsioonidel rohkem võimu kui poliitikutel. Euroopa unelma säilitamiseks on aga vaja just nimelt seda, et ühiskonda kontrolliksid rahva poolt valitud poliitikud, mitte korporatsioonid. Just see ongi põhjus, miks me peame tähelepanelikult jälgima globaalse kapitali üha laiemat koondumist suurte korporatsioonide kätte. Seda tuleb tasakaalustada tugeva ametiühinguliikumise ja tugeva kodanikuühiskonnaga. Kui neid ei ole, siis juhivad maailma korporatsioonid, 400–500 inimest. Mihhail Gorbatšov korraldas hiljuti maailma liidritele kohtumise, et tähistada 20 aasta möödumist perestroika algusest. Ta palus mul pidada seal sissejuhatava kõne. Mida ma oma kõnes rääkisin? Ma ütlesin, et Gorbatšov arvas perestroikat alustades: sotsialismi alusprintsiip – sotsiaalne õiglus – on hea, aga praktika mõjus mürgiselt. Gorbatšov püüdis reformida praktikat, et säilitada printsiibid, aga see ei õnnestunud. Nüüd on maailma juba 15 aastat juhtinud kapitalism. Ja ma ütlesin oma kõnes, et ehk peaksime me nüüd alustama kapitalismi üle samasugust sisedebatti, mille Gorbatšov korraldas sotsialismile. Kuhu me oleme praeguse kapitalismiga jõudnud? Oleme jõudnud maailma suurima sissetulekute ebavõrdsuseni. Maailma 356 rikkama inimese aastane sissetulek on sama suur kui 40 protsendil inimkonnast. 89 maailma riiki on vaesemad kui kümne aasta eest. Kapitalism lubas ühendada maailma ja luua globaalse küla. Aga kaks kolmandikku inimkonnast pole elus kordagi rääkinud telefoniga. Kolmandikul inimkonnast pole elektrit. Paljud äriliidrid on korrumpeerunud. Me lubasime planeeti hoida. Aga nüüd oleme jõudnud globaalse kliimasoojenemiseni, üha enam taime- ja loomaliike sureb välja. Me ei ole ju omadega toime tulnud. Ja kapitalism vajab nüüd suurt sisemist arutelu. Kapitalism ja sotsialism ei ole vastandid. Neid tuleb omavahel kombineerida. Turgu on vaja, aga kapitali tuleb kontrollida. Kui kogu ühiskonda kontrollib valitsus – ja turgu ei ole –, siis kaob igaühe isiklik vastutus, isiklik töötahe. Ka sotsialism üksi ei toimi. Neid kahte süsteemi tuleb omavahel kombineerida – ühest võtta turg ja teisest sotsiaalprogrammid.

Teie pooldate Euroopa Liidu sügavamat poliitilist integratsiooni. Kuid paljud eestlased ei ole nõus loovutama rahvuslikku suveräänsust.

Olles eurooplased ei ole te vähem eestlased. Ja teiseks: kas eestlased tõesti arvavad, et teie tulevane jõukus suureneb, kui pöördute tagasi väikeste rahvusriikide juurde?

Te usute, et 21. sajandit juhib Euroopa. Aga miks mitte Hiina?

Hiinas on suured probleemid. Esiteks ei ole ma kindel, et miljardit inimest saab valitseda ühes suures rahvuslikus konteineris. See on 19. sajandi idee. Identiteet on nüüdseks muutunud liiga kompleksseks. Mõte, et riik võiks kontrollida miljardit identiteeti, on soovkujutelm. Teiseks on Hiina majandusel suuri raskusi. Seal on tohutu tööpuudus. Töökohad ei kao üksnes Euroopast ja Ameerikast, vaid ka Hiinast. Oma raamatus “Töö lõpp” kirjutasin ma, et kui tööstusrevolutsioon lõpetas massilise orjatöö, siis nüüdsed uued tehnoloogiad teevad lõpu massilisele palgatööle. Ükski ärijuht, kellega ma koostööd teen, ei usu, et selle sajandi keskel vajaks majandus sadu miljoneid inimesi, kes teeksid traditsioonilist töölisetööd. Euroopas ütlevad mõned, et nad tahaksid tagasi tööstust, mis on kolinud Hiinasse. See on tõsi, et tööstus on kolinud Hiinasse. Aga mida teie lugejad ehk ei tea, on see, et viimase seitsme aasta jooksul toimunud automatiseerimine on jätnud tööta 15% Hiina tehasetöölistest. Üle maailma on tootmise automatiseerimise tõttu kaotanud töö 14% tehasetöölisi. Töökohti ei kaota Euroopast üksnes Hiina, vaid ka automatiseerimine. Riigid peavad sellele reageerima: nad peavad leidma alternatiivseid töövorme tsiviilühiskonnas ning alternatiivseid võimalusi mittetulundusühingutes. Hiinas tundub Shanghai edukas, aga kui minna äärealadele või Lääne-Hiinasse, siis seal valitseb massiline tööpuudus. Inimesed ei leia tööd. Kapitalismi edu tähendab, et me ei vaja enam töölisi. See on hirmutav: mida teevad inimesed, kui neil ei ole tööd? Aga selleks tulebki luua alternatiivsed töövõimalused, mille eesmärk ei ole teenida mitte turu-, vaid sotsiaalset kapitali.

Kui töö automatiseeritakse, siis ehk ei olegi rahvastiku vananemine, millest Euroopas räägitakse, nii suur probleem?

Rahvastiku vananemine on ikkagi probleem. Kui viljakus langeb, siis aastal 2050 on Euroopas ühe töötaja kohta kaks pensionäri ja keskmine iga 54 aastat. Üks lahendus oleks püüda sündivust suurendada. Minge näiteks Taani – igal pool näete rasedaid naisi. Miks? Sest avalik võim hoolitseb laste eest, laste päevahoiuks on väga head võimalused. Või minge Prantsusmaale, kus sünnib samuti palju lapsi. Miks? Seal on väga head päevahoiuvõimalused. Ma soovitaksin eurooplastel võtta raha tööstussubsiidiumidest – mida tööstus ei vaja – ja anda emadele-isadele korralikult raha, et nad saaksid olla kaks aastat lapsega kodus ja minna siis tööle tagasi. Näiteks Norras on kaks aastat tasulist vanemapuhkust. Nii või teisiti tuleb avada piirid ka immigratsioonile. Ameeriklased tulevad immigratsiooniga toime, aga eurooplased kardavad seda. Te kardate, et immigrandid ei aktsepteeri teie pluralistlikku ühiskonda, löövad palgad alla ja õõnestavad heaolusüsteemi. Mina ütlen: te saate seda, mida usute. Ma soovitaksin valitsusjuhtidel luua noortele võimalus areneda koos noorte immigrantidega. Kui John F. Kennedy sai presidendiks, ütles ta: “Ära küsi, mida Ameerika saab teha sinu heaks, vaid küsi, mida sina saad teha Ameerika heaks.” Miks mitte luua Euroopa rahukorpus – anda noortele inimestele alternatiivteenistuse võimalus, et nad saaksid immigrante tervitada, õpetada neile keelt, tööd, uuel kodumaal toimetulekut. Las noored inimesed tervitavad immigrante, et mõlemad pooled võiksid üksteiselt õppida.

JEREMY RIFKIN: Ostame inimesi

Jeremy Rifkin kirjutab, et inimesekloonimise tulemusel võib inimolendki muutuda šoppamise objektiks: kui seni on elu võetud kui looja või looduse kingitust, hakatakse kloonimisühiskonnas inimesse suhtuma kui liinitootesse, mida saab osta, müüa ja täiustada.

Meie liik seisab tähtsal ristteel. Meile on avanenud inimese kloonimise võimalus. Selle suursaavutuse abil mängime me oma saatuse jumalat ning võime põhjustada tsivilisatsiooni tulevikule kurjakuulutavaid tagajärgi. Uurijad valmistuvad juba esimesteks eksperimentideks ning inimkond ootab hirmuga oma “teist tulemist” – ainult et seekord loob lapse teadus, tehes ta ühe kindla inimolendi palge järgi. See kohutab paljusid inimesi, aga kloonimise eestkõnelejad küsivad: miks mitte? Kui näiteks viljatu paar soovib jäädvustada oma geene emba-kumba partnerit kloonides, miks ei tohiks nad seda teha? Enamgi veel: meile öeldakse, et isegi siis, kui kloonil on täpselt sama geneetiline kood kui “originaalil”, areneb ta teistsuguseks, sest teda ümbritsev ühiskond ja kujundav keskkond ei sarnane doonori omaga.

Mõned elukutselised eetikud seevastu raputavad pead ja torisevad midagi öäk-refleksist – inimese sisemisest jälestustundest inimolendi kloonimise ees. Ent see pakub vähe (kui üldse) kaalukaid argumente vaidlustamaks seda, mida kloonimise eestvõitlejad peavad paratamatuks ning teatud asjaoludel isegi vajalikuks. Ainsad mõistlikud vastuargumendid tunduvad puudutavat protseduuri turvalisust ja lapsel väärarengute tekke võimalust. Abordivastased muretsevad, et protseduuris kasutatavaid embrüoid võidakse eduka klooni loomisel minema visata või kõrvale jätta. Inimese kloonimist puudutavad sügavamad teemad on aga jäänud tähelepanu alt välja.

Mida tähendab olla inimene?

Inimese kloonimine tõstatab fundamentaalseid küsimusi inimolendi loomusest. Mida tähendab üldse inimeseks olemine? Ükski varasem sündmus inimkonna ajaloos pole avaldanud meie liigile nii suurt mõju. Vaadakem põhjusi, miks. Kõigepealt: meie arusaam sellest, mis on elu, on üdini seotud seksuaalsuse ning naise ja mehe vahelise bioloogilise külgetõmbega. Peaaegu kogu tsivilisatsiooni ajalugu on läbinud seksuaalsed jooned – armurituaalidest perekonna, suguvõsa, hõimu ja rahvani. Aegade algusest alates oleme me arvanud, et meie järeltulija sünd on kas jumala õnnistus või looduse kingitus. Seemne- ja munaraku ühinemine tähendab alistumist jõududele, mis on väljaspool meie kontrolli. Mehelikkuse ja naiselikkuse segunemine toob kaasa uue unikaalse ja tervikliku olendi. Põhjus, miks enamik inimesi tunneb kloonimise vastu peaaegu instinktiivset vastumeelsust, peitub selles, et sügaval sisimas tunnevad nad: see tähendab teed tulevikku, kus elu ei mõisteta enam kingitusena. Sellest saab uus šoppamiskogemus – kõigepealt disain, siis tehniliste andmete täpsustamine ning kõige lõpuks ost-müük bioloogilisel turuplatsil.

Kloonimine: tootmine, mitte loomine

Kloonimine on – esmalt ja kõige enam – tootmis-, mitte loomisakt. Biotehnoloogiaga hakatakse inimolendit tootma täpselt samasuguse inseneritöö kaudu kui kaupu tehaseliinil. Kui me mõtleme inseneritöö standarditele, meenub meile esmalt kvaliteedikontroll ja prognoositav tulemus. Just see ongi inimesekloonimise olemus. Esmakordselt meie liigi ajaloos saame me dikteerida, milline peab olema järeltulija geneetiline kood. Laps ei ole enam unikaalne olend, vaid pigem reproduktsioon. Inimesekloonimine avab ukse kommertslikku eugeenikasse, uude maailma, kus uued tehnoloogiad aitavad järeltulijat “parandada”. Seekord võib igast inimesest saada väike erajumal, kes loob järeltulija enda palge järgi. Tulevikus – hiljemalt ajal, mil tänased lapsed saavad täiskasvanuks – on võimalik teha doonorrakus või embrüos geneetilisi muudatusi tootmaks originaalist täiustatud variante. Ian Wilmut Roslini instituudist on juba loonud oma teise kloonitud lamba. Ehkki Polly sünnist räägiti vähem kui Dolly ilmaletulekust, oli see sündmus veel palju pahaendelisem. Wilmuti meeskonnal õnnestus nimelt siirata lamba rakku inimese geen – misläbi sündis tõeline “disainiloom”. Kasutades klooni kui standardmudelit, saavad teadlased nüüd toota lõputul hulgal täiustatud variante, mis vastaksid nende klientide soovidele. Kas leidub veel keegi, kes kahtleks: kas see, mis Wilmutil õnnestus Polly puhul, muutub kättesaadavaks vanematele, kes soovivad toota kloonitud disainilapsi? Jälle küsivad kloonimise eestkõnelejad: miks mitte? Kui tulevane lapsevanem teab, et tema geenid võivad sisaldada südamehaiguste või vähi eelsoodumust, kas pole tal siis kohustust sellised geenid doonorrakust või embrüost eemaldada? Aga kuhu tõmmata piir? Mis siis, kui lapsevanem teab, et tema geenid võivad edasi kanda eelsoodumust bipolaarseks maniakaalseks depressiooniks, düsleksiaks, kasvuhormooni puudujäägiks või suulaelõheks? Kas iga lapsevanem ei taha siis oma lapsele parimat? Tulevikus, väidaksid mõned, peaks vanemlik vastutus ja sekkumine algama juba “disainiperioodil” – doonorraku või kloonitud embrüo juures.

Tee sallimatusse

Täiustatud inimesekloonimine avab uue võimaluse surematuseks. Teatud genotüübi iga põlvkond võib saada väljapaistvateks kunstnikeks, geneetilisi eelsoodumusi põlvest põlve parandades – eesmärgiga genotüüpi täiustada ning igavesti jätkata. Oleks naiivne arvata, et sellist võimalust ei soovi kasutada paljud inimesed. Kunstliku viljastamise kliinikud ütlevad, et nad on juba kloonimisest huvitatud inimeste piiramisrõngas. Tõelistest ohtudest, mis inimesekloonimisega kaasnevad, ei räägi (niipalju kui mina tean) ei teadlased, eetikud, biotehnoloogia ettevõtjad ega poliitikud. Kuidas suhtutakse ühiskonnas – kus üha enam inimesi kloonib ennast ning püüab enda genotüüpi parandada – lapsesse, kes ei ole kloonitud ega täiustatud? Mis saab lapsest, kes sünnib puudega? Kas ülejäänud ühiskond suhtub sellesse lapsesse sallivalt või peetakse teda geneetilise koodi veaks – praaktooteks? Tulevased põlvkonnad võivad tõesti muutuda vähem sallivaks nende suhtes, kes ei ole inseneritöö vili ning kalduvad kõrvale biotehnoloogia äris kehtivatest geneetilistest standarditest ja normidest. Ja kui see juhtub, kaotame me kõigist kingitustest kõige kallihinnalisema – inimkonna empaatiavõime. Kui me suhtume teise inimolendisse empaatiliselt, tuleneb see sellest, et me tajume ja kogeme tema haavatavust, tema nõrkusi ja kannatusi – ning tema unikaalset inimlikku võitlust. Aga kas empaatia jääb ellu maailmas, kus kõik ootavad oma järeltulijailt täiuslikkust? Inimesekloonimine on kõige ehtsam Fausti tehing. Soovides saada omaenda evolutsiooni arhitektideks, riskime me võimalusega kaotada inimlikkus.

Jeremy Rifkin, poliitikanõustaja ja visionäär

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes The Guardian. Copyright: Jeremy Rifkin.

------------------------------------------------------

Jeremy Rifkin

• Jeremy Rifkin (sünd 1943) on kirjutanud seitseteist raamatut, mis räägivad põhiliselt teaduslike ja tehnoloogiliste muutuste mõjust majandusele, tööturule, ühiskonnale ja keskkonnale. • Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde ning neid kasutatakse sadades maailma ülikoolides. • USA-s sündinud ja õppinud Rifkin on juba 20 aastat nõustanud Euroopa riigijuhte, erakondi ja ette-võtteid ning aidanud korraldada kampaaniaid keskkonna ja sotsiaalse õigluse kaitseks. • Tema raamatutest on eesti keelde tõlgitud “Töö lõpp” (1998) ja “Biotehnoloogia sajand” (2000).

CHARLES TAYLOR: Kapitalism on meie Fausti tehing

INIMKOND ei suuda elada kapitalismita, ent piiranguteta kapitalism võib viia hävinguniJuba 1840. aastatel mõistis Karl Marx, et kapitalism on inimkonna ajaloo kõige innovaatilisem ja kreatiivsem majandussüsteem, ent samal ajal ka kõige hävitavam.

Ta sai aru, et kapitalism viib ühelt poolt majanduskasvule ning teisalt kaldub õõnestama iga ühiskonda, kus on end läbi surunud. Marx olekski pidanud piirduma selle tõdemusega. Kuid selle asemel langes ta utoopilise lootuse ohvriks, justkui oleks võimalik luua üksainuke harmooniline ühiskonnakord, mis ühendab endas kõik hea. Teatavasti seisnes see utoopia soovis likvideerida kapitalism – mille dünaamikat Marx ometi soovis säilitada oma visioonis kreatiivsest ja tootlikust kommunismist. Sellesarnaseid illusioone “ühestainsast ainuõigest korrast” esineb ka tänapäeval, ehkki küll poliitilise spektri teises otsas, nimelt meie triumfeerivate neoliberaalide seas, kes kaitsevad turu vabadust, uskudes, et see on ainus ja täiuslik lahendus kõikidele maailma probleemidele.

Kapitalismi dilemma

Marxi algne idee kätkes endas aga midagi muud. Tema mõtet võib mõista kui pilti piinavast abielust: ilma kapitalismita ei saa me elada (sest turumajanduslikud suhted iseloomustavad paljusid ühiskonnaelu tasandeid), ent kapitalismiga üksi ei suuda inimkond püsima jääda. Kapitalismi põhituumaks on tegelikult tung sotsiaalsetest kulutustest vabaneda. Kapitalismi kõrvaltoimeid nimetatakse “välisteks mõjudeks” või kirjeldatakse kui kellegi teise muret. Kulude minimeerimine – mille tagajärjeks võib olla keskkonnareostus, ebakindlad töösuhted, näljapalgad ja ühiskondliku sidususe lõdvenemine – suurendab kasumit. Selline toimimisviis on kapitalismis vältimatu – vähemalt nii kaua, kuni miski teda ei pidurda. Teisisõnu seisab kapitalistlik ühiskond pideva dilemma ees: kuidas kontrollida ettevõtteid – vältimaks ränki sotsiaalseid ja ökoloogilisi tagajärgi – nii, et selle tulemusel firmad ja töökohad “ei lahkuks” teistesse riikidesse ning majanduskasv ei pidurduks? Valitsused peavad pidevalt vaagima: kuidas kontrollida kapitali, ilma et “asukohariigi” konkurentsivõime seetõttu ei nõrgeneks? Sellele küsimusele ei ole harmoonilisi ega üheseid lahendusi, on vaid nõrgad ning kahjude piirimail balansseerivad kompromissid. Muidugi sõltuvad võimalikud kompromissid globaalsest konkurentsist – ning parimad lahendused sellele dilemmale on seetõttu rahvusvahelised.

Ohus nii võitjad kui ka kaotajad

Võtkem näiteks keskkonnaküsimused. Kapitalism ei ohusta üksnes nende tervist ja heaolu, kes globaliseerumise käigus võitjate seast välja praagitakse ning kellest seega võib saada marginaliseeritud mass, hea toitepinnas terroristlikule vägivallale. Kapitalism võib viia tohutute keskkonnakatastroofideni, mis ohustavad kõiki – nii globaliseerumise võitjaid kui ka kaotajaid. Igaüks teab, et ainus lootus näiteks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamiseks peitub riikide koostöös. Aga maailma suurim reostaja – Ameerika Ühendriigid – on sellest kõrvale astunud. Lühidalt: kapitalismi dilemma võib meid veel tappa. Kapitalism iseenesest ei saa olla ühegi eetika nurgakiviks, rääkimata religioonist. Küll aga laseb ta end kirjeldada tugeva väärtuse kaudu, nagu “vabadus” või “valikuvabadus” – ent selliste sõnade kaudu jääb meie pilgu alt välja kapitalismi keskne dilemma. Kapitalism ilmub meile nagu päästja, kes toob lõpu kitsikusele ning vabastab meid kõiki muredest. Sellisest illusioonist lähtuvad praegu USA valitsusringkonnad. Maailma teises otsas usub Hiina valitsev eliit – sklerootiline ja üha korrumpeerunum – justkui suudaks see tulla toime dilemmadega, mida esitab kontrolli alt väljunud kapitalistlik revolutsioon. Ning kolmandad, nende seas mõned globaliseerumisvastased, on langenud marksistliku kiusatuse ohvriks ning usuvad, et dilemma põhjuse saab lihtsalt kõrvaldada.

Müüakse elustiile

Paljude tarbimiskapitalismi illusioonide looja on kapitalism ise. Võistlus toodete ja teenuste müümiseks on muutunud juba tüki aja eest, võib-olla pöördumatult, võistluseks ahvatlevate elustiilide müümise nimel. Müüakse pilte õnnest, vabadusest ja ilust. Ning teatud Šampooni, spordijalatsite või maastikuauto ostmist esitletakse kui “sissepääsupiletit” trendisfääri. Marginimed on seotud teatud vaadete ja elustiilidega, illusiooniga jõust ja enesekindlusest, vabadusest ja loovusest. Kõik need arengud kätkevad endas uut kultuurilist jõudu, mis õõnestab vanu rahvuslikke kogukondi ning ajendab noori inimesi eetikasse ja religiooni teistmoodi suhtuma. Üha enam elatakse justkui suurel rahvusvahelisel laval, kus püütakse üksteist üle trumbata. Tarbimisühiskonna areng seondub teatava autentsuse eetikaga, mis tõuseb läänes üha kesksemale kohale. Seeläbi võib autentsuse ja endaksjäämise mõiste trivialiseeruda. Sellest saab pelgalt meedias propageeritava stiili matkimine, sellal kui olemuslike elueesmärkide avastamine jääb tagaplaanile ja kahvatub. Niisiis muutub “vabaduse” ja “individualismi” eetika, mis esialgu pidi kapitalismi õigustama, pelgalt “valikuvabaduse” pühitsemiseks. “Valikuvabadusest” saab hüve iseeneses. Seega jätab kapitalism mulje, justkui muutuks üksikisiku elu ainuüksi seetõttu täiuslikumaks ja õnnelikumaks, kui tema valikuvabadus kasvab – ja seda ka siis, kui erinevused valikute vahel on banaalsed. Nii mõnedki on juba kurtnud, et kapitalism laseb meil – tükk aega enne seda, kui upume globaalse kliimasoojenemise tagajärjel tõusnud maailmameres – väljapääsmatult juhmistuda (nagu Huxley “Hea uus ilm”). Mina ise usun küll, et inimesed on piisavalt targad ja vastupanuvõimelised, et kontakti elu sügavama tähendusega mitte kaotada. Ei tohi ka unustada, et kultuur peegeldab kapitalismi enda toodetud vastuolusid. Võib-olla on kapitalism meie Fausti tehing, millele näib Goethe viitavat “Fausti” teise osa lõpus, kus Faust astub üles titaanliku ehitajana. Meie tahame nüüd olla kiiremad kui Mefisto, kui “vaim, kes salgab”. Seejuures ei märka me, et just nimelt lakkamatu majandusliku progressi jaatamine on võib-olla kõige kohutavam eitus kõigele. Artikkel ilmus esmakordselt 4.5 ajalehes Die Zeit.

-------------------------------------------

Charles Taylor

• Kanadas Montrealis elav Charles Taylor (1931) on tänapäeval üks lugupeetumaid filosoofe inglise keeleruumis, kes, nagu Richard Rorty või Isaiah Berlin, on teinud end kuuldavaks ka akadeemiliste müüride taga. Taylori kõige silmapaistvam anne on eri traditsioonide, kultuuride ja filosofeerimisviiside vastastikune vahendamine ja tõlgendamine. Kultuuripiire ületava filosoofina on ta leidnud laia auditooriumi ka saksa ja prantsuse keelealal. Taylori filosoofia keskmes on püüdlus mõtestada üldise inimeseõpetuse raames modernsust ehk uusaega, selles valitsevat vaimulaadi ning vaateviiside paljust. Kuid nii suurejooneline üritus ei saa mööda minna muudestki filosoofiaharudest ja nõnda on Taylor andnud moraali- ja poliitikafilosoofia kõrval kaaluka panuse veel vaimu-, keele-, tegevus-, tunnetus- ja ajaloofilosoofiasse. Eesti keeles on Charles Taylorilt ilmunud 2000. aastal “Autentsuse eetika”. (Avatud Eesti Raamat, tõlkija Märt Väljataga).