CHARLES TAYLOR: Kapitalism on meie Fausti tehing

INIMKOND ei suuda elada kapitalismita, ent piiranguteta kapitalism võib viia hävinguniJuba 1840. aastatel mõistis Karl Marx, et kapitalism on inimkonna ajaloo kõige innovaatilisem ja kreatiivsem majandussüsteem, ent samal ajal ka kõige hävitavam.

Ta sai aru, et kapitalism viib ühelt poolt majanduskasvule ning teisalt kaldub õõnestama iga ühiskonda, kus on end läbi surunud. Marx olekski pidanud piirduma selle tõdemusega. Kuid selle asemel langes ta utoopilise lootuse ohvriks, justkui oleks võimalik luua üksainuke harmooniline ühiskonnakord, mis ühendab endas kõik hea. Teatavasti seisnes see utoopia soovis likvideerida kapitalism – mille dünaamikat Marx ometi soovis säilitada oma visioonis kreatiivsest ja tootlikust kommunismist. Sellesarnaseid illusioone “ühestainsast ainuõigest korrast” esineb ka tänapäeval, ehkki küll poliitilise spektri teises otsas, nimelt meie triumfeerivate neoliberaalide seas, kes kaitsevad turu vabadust, uskudes, et see on ainus ja täiuslik lahendus kõikidele maailma probleemidele.

Kapitalismi dilemma

Marxi algne idee kätkes endas aga midagi muud. Tema mõtet võib mõista kui pilti piinavast abielust: ilma kapitalismita ei saa me elada (sest turumajanduslikud suhted iseloomustavad paljusid ühiskonnaelu tasandeid), ent kapitalismiga üksi ei suuda inimkond püsima jääda. Kapitalismi põhituumaks on tegelikult tung sotsiaalsetest kulutustest vabaneda. Kapitalismi kõrvaltoimeid nimetatakse “välisteks mõjudeks” või kirjeldatakse kui kellegi teise muret. Kulude minimeerimine – mille tagajärjeks võib olla keskkonnareostus, ebakindlad töösuhted, näljapalgad ja ühiskondliku sidususe lõdvenemine – suurendab kasumit. Selline toimimisviis on kapitalismis vältimatu – vähemalt nii kaua, kuni miski teda ei pidurda. Teisisõnu seisab kapitalistlik ühiskond pideva dilemma ees: kuidas kontrollida ettevõtteid – vältimaks ränki sotsiaalseid ja ökoloogilisi tagajärgi – nii, et selle tulemusel firmad ja töökohad “ei lahkuks” teistesse riikidesse ning majanduskasv ei pidurduks? Valitsused peavad pidevalt vaagima: kuidas kontrollida kapitali, ilma et “asukohariigi” konkurentsivõime seetõttu ei nõrgeneks? Sellele küsimusele ei ole harmoonilisi ega üheseid lahendusi, on vaid nõrgad ning kahjude piirimail balansseerivad kompromissid. Muidugi sõltuvad võimalikud kompromissid globaalsest konkurentsist – ning parimad lahendused sellele dilemmale on seetõttu rahvusvahelised.

Ohus nii võitjad kui ka kaotajad

Võtkem näiteks keskkonnaküsimused. Kapitalism ei ohusta üksnes nende tervist ja heaolu, kes globaliseerumise käigus võitjate seast välja praagitakse ning kellest seega võib saada marginaliseeritud mass, hea toitepinnas terroristlikule vägivallale. Kapitalism võib viia tohutute keskkonnakatastroofideni, mis ohustavad kõiki – nii globaliseerumise võitjaid kui ka kaotajaid. Igaüks teab, et ainus lootus näiteks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamiseks peitub riikide koostöös. Aga maailma suurim reostaja – Ameerika Ühendriigid – on sellest kõrvale astunud. Lühidalt: kapitalismi dilemma võib meid veel tappa. Kapitalism iseenesest ei saa olla ühegi eetika nurgakiviks, rääkimata religioonist. Küll aga laseb ta end kirjeldada tugeva väärtuse kaudu, nagu “vabadus” või “valikuvabadus” – ent selliste sõnade kaudu jääb meie pilgu alt välja kapitalismi keskne dilemma. Kapitalism ilmub meile nagu päästja, kes toob lõpu kitsikusele ning vabastab meid kõiki muredest. Sellisest illusioonist lähtuvad praegu USA valitsusringkonnad. Maailma teises otsas usub Hiina valitsev eliit – sklerootiline ja üha korrumpeerunum – justkui suudaks see tulla toime dilemmadega, mida esitab kontrolli alt väljunud kapitalistlik revolutsioon. Ning kolmandad, nende seas mõned globaliseerumisvastased, on langenud marksistliku kiusatuse ohvriks ning usuvad, et dilemma põhjuse saab lihtsalt kõrvaldada.

Müüakse elustiile

Paljude tarbimiskapitalismi illusioonide looja on kapitalism ise. Võistlus toodete ja teenuste müümiseks on muutunud juba tüki aja eest, võib-olla pöördumatult, võistluseks ahvatlevate elustiilide müümise nimel. Müüakse pilte õnnest, vabadusest ja ilust. Ning teatud Šampooni, spordijalatsite või maastikuauto ostmist esitletakse kui “sissepääsupiletit” trendisfääri. Marginimed on seotud teatud vaadete ja elustiilidega, illusiooniga jõust ja enesekindlusest, vabadusest ja loovusest. Kõik need arengud kätkevad endas uut kultuurilist jõudu, mis õõnestab vanu rahvuslikke kogukondi ning ajendab noori inimesi eetikasse ja religiooni teistmoodi suhtuma. Üha enam elatakse justkui suurel rahvusvahelisel laval, kus püütakse üksteist üle trumbata. Tarbimisühiskonna areng seondub teatava autentsuse eetikaga, mis tõuseb läänes üha kesksemale kohale. Seeläbi võib autentsuse ja endaksjäämise mõiste trivialiseeruda. Sellest saab pelgalt meedias propageeritava stiili matkimine, sellal kui olemuslike elueesmärkide avastamine jääb tagaplaanile ja kahvatub. Niisiis muutub “vabaduse” ja “individualismi” eetika, mis esialgu pidi kapitalismi õigustama, pelgalt “valikuvabaduse” pühitsemiseks. “Valikuvabadusest” saab hüve iseeneses. Seega jätab kapitalism mulje, justkui muutuks üksikisiku elu ainuüksi seetõttu täiuslikumaks ja õnnelikumaks, kui tema valikuvabadus kasvab – ja seda ka siis, kui erinevused valikute vahel on banaalsed. Nii mõnedki on juba kurtnud, et kapitalism laseb meil – tükk aega enne seda, kui upume globaalse kliimasoojenemise tagajärjel tõusnud maailmameres – väljapääsmatult juhmistuda (nagu Huxley “Hea uus ilm”). Mina ise usun küll, et inimesed on piisavalt targad ja vastupanuvõimelised, et kontakti elu sügavama tähendusega mitte kaotada. Ei tohi ka unustada, et kultuur peegeldab kapitalismi enda toodetud vastuolusid. Võib-olla on kapitalism meie Fausti tehing, millele näib Goethe viitavat “Fausti” teise osa lõpus, kus Faust astub üles titaanliku ehitajana. Meie tahame nüüd olla kiiremad kui Mefisto, kui “vaim, kes salgab”. Seejuures ei märka me, et just nimelt lakkamatu majandusliku progressi jaatamine on võib-olla kõige kohutavam eitus kõigele. Artikkel ilmus esmakordselt 4.5 ajalehes Die Zeit.

-------------------------------------------

Charles Taylor

• Kanadas Montrealis elav Charles Taylor (1931) on tänapäeval üks lugupeetumaid filosoofe inglise keeleruumis, kes, nagu Richard Rorty või Isaiah Berlin, on teinud end kuuldavaks ka akadeemiliste müüride taga. Taylori kõige silmapaistvam anne on eri traditsioonide, kultuuride ja filosofeerimisviiside vastastikune vahendamine ja tõlgendamine. Kultuuripiire ületava filosoofina on ta leidnud laia auditooriumi ka saksa ja prantsuse keelealal. Taylori filosoofia keskmes on püüdlus mõtestada üldise inimeseõpetuse raames modernsust ehk uusaega, selles valitsevat vaimulaadi ning vaateviiside paljust. Kuid nii suurejooneline üritus ei saa mööda minna muudestki filosoofiaharudest ja nõnda on Taylor andnud moraali- ja poliitikafilosoofia kõrval kaaluka panuse veel vaimu-, keele-, tegevus-, tunnetus- ja ajaloofilosoofiasse. Eesti keeles on Charles Taylorilt ilmunud 2000. aastal “Autentsuse eetika”. (Avatud Eesti Raamat, tõlkija Märt Väljataga).