JEREMY RIFKIN: Ostame inimesi

Jeremy Rifkin kirjutab, et inimesekloonimise tulemusel võib inimolendki muutuda šoppamise objektiks: kui seni on elu võetud kui looja või looduse kingitust, hakatakse kloonimisühiskonnas inimesse suhtuma kui liinitootesse, mida saab osta, müüa ja täiustada.

Meie liik seisab tähtsal ristteel. Meile on avanenud inimese kloonimise võimalus. Selle suursaavutuse abil mängime me oma saatuse jumalat ning võime põhjustada tsivilisatsiooni tulevikule kurjakuulutavaid tagajärgi. Uurijad valmistuvad juba esimesteks eksperimentideks ning inimkond ootab hirmuga oma “teist tulemist” – ainult et seekord loob lapse teadus, tehes ta ühe kindla inimolendi palge järgi. See kohutab paljusid inimesi, aga kloonimise eestkõnelejad küsivad: miks mitte? Kui näiteks viljatu paar soovib jäädvustada oma geene emba-kumba partnerit kloonides, miks ei tohiks nad seda teha? Enamgi veel: meile öeldakse, et isegi siis, kui kloonil on täpselt sama geneetiline kood kui “originaalil”, areneb ta teistsuguseks, sest teda ümbritsev ühiskond ja kujundav keskkond ei sarnane doonori omaga.

Mõned elukutselised eetikud seevastu raputavad pead ja torisevad midagi öäk-refleksist – inimese sisemisest jälestustundest inimolendi kloonimise ees. Ent see pakub vähe (kui üldse) kaalukaid argumente vaidlustamaks seda, mida kloonimise eestvõitlejad peavad paratamatuks ning teatud asjaoludel isegi vajalikuks. Ainsad mõistlikud vastuargumendid tunduvad puudutavat protseduuri turvalisust ja lapsel väärarengute tekke võimalust. Abordivastased muretsevad, et protseduuris kasutatavaid embrüoid võidakse eduka klooni loomisel minema visata või kõrvale jätta. Inimese kloonimist puudutavad sügavamad teemad on aga jäänud tähelepanu alt välja.

Mida tähendab olla inimene?

Inimese kloonimine tõstatab fundamentaalseid küsimusi inimolendi loomusest. Mida tähendab üldse inimeseks olemine? Ükski varasem sündmus inimkonna ajaloos pole avaldanud meie liigile nii suurt mõju. Vaadakem põhjusi, miks. Kõigepealt: meie arusaam sellest, mis on elu, on üdini seotud seksuaalsuse ning naise ja mehe vahelise bioloogilise külgetõmbega. Peaaegu kogu tsivilisatsiooni ajalugu on läbinud seksuaalsed jooned – armurituaalidest perekonna, suguvõsa, hõimu ja rahvani. Aegade algusest alates oleme me arvanud, et meie järeltulija sünd on kas jumala õnnistus või looduse kingitus. Seemne- ja munaraku ühinemine tähendab alistumist jõududele, mis on väljaspool meie kontrolli. Mehelikkuse ja naiselikkuse segunemine toob kaasa uue unikaalse ja tervikliku olendi. Põhjus, miks enamik inimesi tunneb kloonimise vastu peaaegu instinktiivset vastumeelsust, peitub selles, et sügaval sisimas tunnevad nad: see tähendab teed tulevikku, kus elu ei mõisteta enam kingitusena. Sellest saab uus šoppamiskogemus – kõigepealt disain, siis tehniliste andmete täpsustamine ning kõige lõpuks ost-müük bioloogilisel turuplatsil.

Kloonimine: tootmine, mitte loomine

Kloonimine on – esmalt ja kõige enam – tootmis-, mitte loomisakt. Biotehnoloogiaga hakatakse inimolendit tootma täpselt samasuguse inseneritöö kaudu kui kaupu tehaseliinil. Kui me mõtleme inseneritöö standarditele, meenub meile esmalt kvaliteedikontroll ja prognoositav tulemus. Just see ongi inimesekloonimise olemus. Esmakordselt meie liigi ajaloos saame me dikteerida, milline peab olema järeltulija geneetiline kood. Laps ei ole enam unikaalne olend, vaid pigem reproduktsioon. Inimesekloonimine avab ukse kommertslikku eugeenikasse, uude maailma, kus uued tehnoloogiad aitavad järeltulijat “parandada”. Seekord võib igast inimesest saada väike erajumal, kes loob järeltulija enda palge järgi. Tulevikus – hiljemalt ajal, mil tänased lapsed saavad täiskasvanuks – on võimalik teha doonorrakus või embrüos geneetilisi muudatusi tootmaks originaalist täiustatud variante. Ian Wilmut Roslini instituudist on juba loonud oma teise kloonitud lamba. Ehkki Polly sünnist räägiti vähem kui Dolly ilmaletulekust, oli see sündmus veel palju pahaendelisem. Wilmuti meeskonnal õnnestus nimelt siirata lamba rakku inimese geen – misläbi sündis tõeline “disainiloom”. Kasutades klooni kui standardmudelit, saavad teadlased nüüd toota lõputul hulgal täiustatud variante, mis vastaksid nende klientide soovidele. Kas leidub veel keegi, kes kahtleks: kas see, mis Wilmutil õnnestus Polly puhul, muutub kättesaadavaks vanematele, kes soovivad toota kloonitud disainilapsi? Jälle küsivad kloonimise eestkõnelejad: miks mitte? Kui tulevane lapsevanem teab, et tema geenid võivad sisaldada südamehaiguste või vähi eelsoodumust, kas pole tal siis kohustust sellised geenid doonorrakust või embrüost eemaldada? Aga kuhu tõmmata piir? Mis siis, kui lapsevanem teab, et tema geenid võivad edasi kanda eelsoodumust bipolaarseks maniakaalseks depressiooniks, düsleksiaks, kasvuhormooni puudujäägiks või suulaelõheks? Kas iga lapsevanem ei taha siis oma lapsele parimat? Tulevikus, väidaksid mõned, peaks vanemlik vastutus ja sekkumine algama juba “disainiperioodil” – doonorraku või kloonitud embrüo juures.

Tee sallimatusse

Täiustatud inimesekloonimine avab uue võimaluse surematuseks. Teatud genotüübi iga põlvkond võib saada väljapaistvateks kunstnikeks, geneetilisi eelsoodumusi põlvest põlve parandades – eesmärgiga genotüüpi täiustada ning igavesti jätkata. Oleks naiivne arvata, et sellist võimalust ei soovi kasutada paljud inimesed. Kunstliku viljastamise kliinikud ütlevad, et nad on juba kloonimisest huvitatud inimeste piiramisrõngas. Tõelistest ohtudest, mis inimesekloonimisega kaasnevad, ei räägi (niipalju kui mina tean) ei teadlased, eetikud, biotehnoloogia ettevõtjad ega poliitikud. Kuidas suhtutakse ühiskonnas – kus üha enam inimesi kloonib ennast ning püüab enda genotüüpi parandada – lapsesse, kes ei ole kloonitud ega täiustatud? Mis saab lapsest, kes sünnib puudega? Kas ülejäänud ühiskond suhtub sellesse lapsesse sallivalt või peetakse teda geneetilise koodi veaks – praaktooteks? Tulevased põlvkonnad võivad tõesti muutuda vähem sallivaks nende suhtes, kes ei ole inseneritöö vili ning kalduvad kõrvale biotehnoloogia äris kehtivatest geneetilistest standarditest ja normidest. Ja kui see juhtub, kaotame me kõigist kingitustest kõige kallihinnalisema – inimkonna empaatiavõime. Kui me suhtume teise inimolendisse empaatiliselt, tuleneb see sellest, et me tajume ja kogeme tema haavatavust, tema nõrkusi ja kannatusi – ning tema unikaalset inimlikku võitlust. Aga kas empaatia jääb ellu maailmas, kus kõik ootavad oma järeltulijailt täiuslikkust? Inimesekloonimine on kõige ehtsam Fausti tehing. Soovides saada omaenda evolutsiooni arhitektideks, riskime me võimalusega kaotada inimlikkus.

Jeremy Rifkin, poliitikanõustaja ja visionäär

Artikkel ilmus esmakordselt ajalehes The Guardian. Copyright: Jeremy Rifkin.

------------------------------------------------------

Jeremy Rifkin

• Jeremy Rifkin (sünd 1943) on kirjutanud seitseteist raamatut, mis räägivad põhiliselt teaduslike ja tehnoloogiliste muutuste mõjust majandusele, tööturule, ühiskonnale ja keskkonnale. • Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde ning neid kasutatakse sadades maailma ülikoolides. • USA-s sündinud ja õppinud Rifkin on juba 20 aastat nõustanud Euroopa riigijuhte, erakondi ja ette-võtteid ning aidanud korraldada kampaaniaid keskkonna ja sotsiaalse õigluse kaitseks. • Tema raamatutest on eesti keelde tõlgitud “Töö lõpp” (1998) ja “Biotehnoloogia sajand” (2000).